Igor Ellisson

See suurem oli meie laev, mis läks mingi avarii pärast põhja hiljem. Sõitsime sellega Odessast Sochi, vahepeatusega Jaltas. Tegemist oli kruiisilaevaga, mis peatus paljudes kohtades, meie läksime varem maha. Laeval puudus autodekk, seega meie rattad tõsteti kraanaga lihtsalt välistekile. Laevasõit meie seltskonnale kestis kolm päeva. Õhtul sõideti välja ja hommikuks olime Jaltas, kus veetsime päeva. Õhtul hakati uuesti sõitma ja järgmiseks päevaks olime juba Sochis. Piletid olid ette organiseeritud. Selleks kasutasime tutvusi. Alasi Reinu töökohal, Baltika tehasel, oli koostööpartner Kišinjevis, kes olid nõus laevapiletite korraldamisega aitama. Magasime ahtris laevatekil isiklikel madratsitel, mis garanteeris lisaks odavale hinnale ka selle, et kohad olid olemas hoolimata teistest reisijatest. See polnud tavapärane, et keegi saab õues magada aga kuna tegemist oli erilise seltskonnaga ja heade jutumeestega siis saadi kokkuleppele. Tekil oli ka välibassein, mis tollel ajal polnud veel väga populaarne, seega ei olnud seal erilist trügimist. Basseinist loksus palju vette välja sest lained olid suured. Laev kõikus palju ja Andrei ja mina (Igor) olime vähesed, kes merehaigeks ei jäänud. Võisime süüa restoranis päev otsa uhkes üksinduses ja kõigi eest nii palju, kui jaksasime, sest teised keegi ei suutnud sööma tulla. Kohalikud kahtlustasid, et vabatahtlikult keegi sellist reisi ette ei võtaks, seega pidime põhjalikult selgitama, kui palju meile selle eest makstakse. Anekdootide skaala oli ühest tuhandeni. Tuhat oli juba "punases", et juurde lisades võis vale välja tulla. Alumisest sajast kuni viiesajani võis rääkida mida tahes ja kõike usuti. Lahutasime kohalikel meelt nagu rahvakunstnikud. Alla Pugacheva oli nagu väike tüdruk mähkmetes meiega võrreldes.