1978 Kesk-Aasia Vaata pilte


View 1978 Kesk-Aasia in a larger map

Reisil käisid:

Alasi Rein (Töötas Baltika tehases, ei ole enam elus, oli kuulus motomatkaja juba sel ajal) ja tema elukaaslane.

Andrei (sukelduja, tuuker sadamas)

Igor Ellisson ja Koidu Ellisson


Tsiklid:

Igor 3,5´se Jawaga, uuem, 638 esimene variant.

Alasi Rein ja Andrei olid Iž Jupiteridega.



Reisimisviisid:

Tallinnast Kišinjev´i mindi lennukiga (Tu 104); Kišinjev´is pandi tsiklid kokku (saabusid rongiga õmblusvabrikusse, kokkupanek võttis
päeva) ja sõideti Odessasse;
sealt sõideti laevaga Sochi (vahepeatus Krimm, Jalta, Tsiklid seisid komplektsena laevatekil), edasi mindi Gruusiasse,kus läbiti tsiklitega Batumi,
Suhumi, Gori, Tbilisi;
Tbilisist sõideti Baku´sse ja sealt laevaga endise nimega Krasnovodsk´isse, nüüd Turkmenbashi´sse; edasi mööda kõrbeteed
Dusambe´sse.
Dusambes lõpetati, pakiti rattad rongi kaubakonteinerisse ja sõideti Alma-Ata´sse, sealt lennukiga Leningradi (St. Peterburgi) ja sealt rongiga
koju.
Rattad tulid 1,5 kuu pärast ja olid kaubavagunis \"kisell\". Akud olid maha võetud ja mahlad välja lastud aga siiski oli juppe lahti ja katki aga
ei midagi parandamatut. :)


Aasta oli 1978. Igorile oli see esimene pikk reis.
Reis kestis 24-26 päeva ja toimus augusti algusest kuni lõpuni.


Krimmis käidi Aivasovski meremuuseumis (järjekord oli 6 tunnine, linnapeal käidi vahetustega), tsiklid jäeti kellegi valvata enamasti aga kiivrid
võeti kaasa.

Sööki võeti ise kaasa, tehti vasikalihakonservi kaasa. Kohapealt osteti ainult soola, suhkrut ja leiba/saia.
Seda ei pruukinud ka igalt poolt saada. Viina ka alati ei saanud igalt poolt aga likööre sai kõikvõimalikke erinevaid.
Bensiini pidi ka alati kaasas olema (20L kanku), näiteks nädalavahetusel või suurtel maanteedel ei pruukinud kütust saada.

Päevas sõideti 500-700 km. Tavaliselt alustati 8-9 ajal igal hommikul.

Pildid on kõik Igori tehtud, v.a., kui ta ise fotol on.

Muuseumis vahel kasutati giide, muidu küsiti kohalike käest infot. Tuli odavam.

Laevasõit Odessast oli ette organiseeritud. Selleks kasutati tutvusi, Alasi Reinul oli Baltika tehase koostööpartner Kišinjevis ja nemad juba
kontakteerusid siis Odessaga.
Väljas laevatekil isiklikel madratsitel magamine garanteeris ka selle, et kohad olid olemas.
Laevasõit kestis kolm päeva ja tehti peatuseid nagu ikka kruiisilaevaga. Õhtul sõideti välja ja hommikuks oldi Krimmis, sama päev veedeti
Krimmis, õhtul hakati uuesti sõitma ja järgmiseks päevaks oldi juba Sochis.
Andrei ja Igor olid vähesed, kes merehaigust ei saanud. Sõid restoranis uhkes üksinduses ja võisid süüa kõigi eest nii palju, kui jaksasid,
sest teised keegi ei suutnud sööma tulla.
Laeval polnud autodekki, oli tavaline kruiisilaev. Reisiseltskond magas madratsitega väljas tekil, sest nii oli ka odavam. Seal oli ka välibassein,
mis tollel ajal polnud veel väga populaarne, seega ei olnud seal erilist trügimist.
Basseinist loksus palju vette välja sest lained olid suured.
See polnud tavapärane, et keegi saab õues magada aga kuna tegemist oli erilise seltskonnaga ja heade jutumeestega siis saadi kokkuleppele.
Kohalikud kahtlustasid, et vabatahtlikult keegi sellist reisi ette ei võtaks, seega järelikult makstakse selle eest kindlasti hästi.
Jutud, mis kokku räägiti olid suured, lahutati meelt kohalikel nagu rahvakunstnikud. Igori kommentaar oli midagi sellist nagu: \\\"Alla Bugatšova
oli alles titepükstes sellel ajal\\\"

Iskanderguli järve ääres tuli poiss rattaid vaatama. Igoril oli Jawal Dnepri või Urali paak peal ja kuna ka neil olid sealkandis Jawad olemas siis
seda ratast üldiselt tunti. Sellel paagil oli aga kaks kraani küljes.
Spidomeetril oli kirjas juba 180 uuel Jawal ja siis Igor ütles, et kui paagil selle teise kraani lahti teed siis sealt tuleb kohe puhas kastrool
peale ja ratas lendab edasi kuni lõppkiiruseni.
Andrei ütles selle jutu peale juba, et võta hoogu maha.




Seltskond- Oli olemas auto-moto matkaklubi Tallinnas (AMO?), Narva mnt. 61 keldris, eestvedaja oli Alasi Rein. Kui Igor sinna tulis siis ta jättis
piisavalt fanaatilise mulje ja seega pakkus Rein talle võimalust kaasa tulla.
Maksma läks kokku umbes 700 rubla see reis, koos söögi ja lennukipiletitega.
Alasi Reinu Igor teadis aga tema proua oli kaasas esimest korda, Reeta rohkem Igor tsikli seljas pole näinud. Tema tahtis šopata jne, muidu sujus
koostöö hästi.
Klubisse saamine oli lihtne. Igor otsis väljundit oma huvile, mis oli tal juba nii kaua olnud. Üldine huvi sellise asja vastu oli väike. Huviliste
ring tundis teineteist hästi.
Tsikkel Eestis tekitas küsimusi, et kas rahaga pole midagi targemat teha.
Kiirusepiirang oli tol ajal 70 ja Igor sai sellel ajal oma elus kõige rohkem trahvi, sest pidevalt varitseti ja otsiti kiiruseületajaid ja tsikliga
ei saanud neljandat käikugi 70ga sisse.
Kolme trahvi korral pidid uuesti load tegema aga õnneks Igoril seda ei juhtunud, sest aastaga vananes rikkumine nagu tänapäevalgi.


Gruusias kuskil enne Tbilisit ööbiti mingi talunikest perekonna juures nende lammaste koplis. Küsiti luba, et kas võime ööbida ja öeldi, et jaa
noo võib aga, et Batjuska? (Isake) tuleb õhtul koju, et siis tema ütleb lõpliku sõna.
Kui pereisa kuulis, et seltskond on eestist siis saadeti neileõhtul piima ja muid hõrgutis. Hommikul, kui Igor ja Andrei läksid nõusid tagasi
viima ja tänama siis istus Isake lauataga ja võttis kodust viinamarjapuskarit.
Valas siis kõigile klaasitäie puskarit sgs, et sellega sõitma pärast minna... Igatahes ütles Isake, et temal poeg töötab ka miilitsas, et
öelge tema nimi ja siis on Tbilisini puhas tee.
 
    Vaata pilte