1954-2021
Igori lapsepõlv möödus Kivijärvel ja Laiusel. 10-aastasena, kui Igor veel Kivijärve algkoolis õppis, käis Igor pioneerilaagris.
Laagrist saadud tunnistuse tagaküljel on tekst kuupäevaga 24. Juuli 1965: Igor oli Värska pioneerilaagris aktiivne osavõtja rühma üritustest, tubli töömees ja sportlane. Seltsimeeste suhtes ta käitus vahel jämedalt. Käitus üldiselt korralikult. Oli kirglik kalamees.
Isa õpetas Igori juba varakult mootorrattaga sõitma ja nii ei olnud lapsena Kavrovetsi ja M-72 külgkorvi kasutamine mingi probleem.
Esimese päris oma mootorratta "Pannoonia" ostis talle isa, kui ta veel keskkoolis käis. Sellega käis Igor Jõgeval keskkoolis ning tegi ka esimese pikema sõidu Valgevene-Poola piiri äärde Bresti.
Peale keskkooli käis Igor kohustuslikus korras vene sõjaväes, kus oli 2 aastat tankiväes mehaanik. Peale sõjaväge asus ta tööle kalalaevale, mille kodusadam oli Pärnu.
Pärnu rannas, tööst vabal ajal, kohtus Igor oma tulevase abikaasa ja laste ema Koiduga ja käis temaga koos paadiga sõitmas.
Igor oli oma töökaaslastega kihla vedanud, et tema ühtegi arvet tol õhtul ei maksa ja Koidule välja ei tee. Päris nii ei läinud. Igor viis Koidu sööma ja maksis ise arve.
Peale mõningat kirjavahetust, tuli Igor Koidule külla punaste roosidega. Kuna aga Koidut kodus parasjagu ei olnud, kinkis Igor lilled hoopis oma tulevasele äiale ning läks Koidut otsima.
Viimane oli öelnud, et töötab Sossi mäe all. Seega seadis Igor sammud Sossi mäe all olevasse Liviko tehasesse.
Hiljem aga selgus, et Koidu töötab hoopis Sossi mäe peal Salvo tehases, kus toodeti kiivreid ja kõiksugu muid plastikust vidinaid.
Kui Igor lõpuks ikkagi Salvo tehase väravasse jõudis, tuli temale esimesena vastu hoopis tulevane ämm.
Seda sellepärast, et väravasse kutsuti perekonnanime järgi ja kuna Koidu ema tunti/teati rohkem, saadeti tema.
Pulmad peeti 76 aastal ja 77a. sündis tütar Signe. Samal aastal osteti uus külgkorviga Jawa. Nagu Igor ütles: "see JAWA on alles 1977 a väljalase, parim mis saada oli".
Juba järgneval aastal kruvis Igor korvi küljest, sebis ämma lapsehoidjaks ning läks koos Koidu ja paari sõbraga esimesele pikemale reisile Kesk-Aasiasse, kus kaugeim külastatud maa oli Kõrgõstan.
Kuna sel ajal ei olnud võimalik tee pealt midagi erilist peale kuivainete osta, siis tuli ise kõik kaasa võtta. Tallinna Lihakombinaat toetas lihakonservide ja täissuitsuvorsti lattidega,
Kirovi kalatööstus toetas kalakonservidega. Marat andis kõikidele reisil osalenutele selga ühesugused lillelised särgid, mida tuli jäädvustada iga viimase kui monumendi või muu vaatamisväärsuse juures.
Reis kestis üle kolme nädala. Vastu pidasid nii osalejad kui tehnika, kuigi sageli oli päeval temperatuur +50 ja öösel kukkus nulli lähedale.
Esimesest pikemast reisist inspireerituna tegi Igor plaanid ka juba järgneva aasta reisiks Ukrainasse ja Karpaatidesse. Siis aga selgus, et perre on oodata järelkasvu.
Kuuldes, et tulemas on kaksikud, hoidis Igor pead kinni, kuid ei kaotanud seda. Igori plaan oli reisil kiirelt ära käia ja jõuda laste sündimise ajaks koju tagasi.
Argo ja Eigo ei olnud plaaniga päri ja otsustasid sündida kuu varem. Igor oli kohe-kohe pikalt planeeritud reisile minemas, kui selgus, et tuleb minna hoopis haiglasse.
Et pääseda haiglasse naist ja lapsi vaatama, oli abiks Salvost pätsatud valge kittel. Selle abil pääses ta palatisse. Kahjuks lapsi tal ei õnnestunud enne reisi näha, kuna sel ajal hoiti lapsed emadest eraldi.
Sellest ajast peale käis Igor igal aastal vähemalt ühel pikemal motomatkal. Eestisisesed sõidud nii perega kui ilma, tehti Jawaga, sest kolm väikest last mahtusid kenasti korraga külgkorvi.
Erinevate motohobidega seotud ürituste ja ka juhuste läbi, leidis Igor endale palju sõpru ja mõttekaaslasi.
Eluaegse sõbra, Urmas Kaunistega tutvus ta 1980a. Rocca al Mare bensiinijaamas. Uku, Arvi, Enn, Aadu, Raido ja vähemalt kolm erinevat Olevit olid sageli Igori matkakaaslasteks.
Tihti osaleti üritustel, kus tolle aja kombekohaselt olid koos kõikide liiduvabariikide kõikvõimalike matkaharude esindajad alates jalgratturitest kuni automatkajateni välja.
Aga Igor ütles selle kohta nii: "Kõik, mida hing oli valmis välja panema, tuli ikka rattast, mitte autost". 1985a sügisel asus Igor koos perega elama Jõgevamaale Sadalasse. Tollases Sadala kolhoosis lõi ta kohe kohaliku mopeediklubi, kus hakkas motopisikuga nakatama nii kohalikke kui ka näiteks
Jõgevalt pärit noori. Mopeedidele lisaks olid muidugi ka võrrid, mootorrattad ja kardid. Igori juhtimisel ja Igori viilitud ratastega käidi võistlemas nii Eestis kui ka Lätis, nii krossidel kui ka ringraja võistlustel.
Varuosi tehnikale saadi Jõgeva miilitsajaoskonna hoiuplatsilt ning ka Riia Punase Tähe tehasest, kus tol ajal mopeede toodeti.
Lapsed, kes soovisid mopeediklubi tegevustest osa võtta, pidid koolis hästi õppima, vanematelt kirjaliku nõusoleku saama ning aeg-ajalt limonaadipudeliga isa moskvitsist bensiini virutama.
Igor ehitas ka kohaliku krossiraja, kus said harjutada kõik soovijad. Kolhoosiaja lõppedes kadus võimalus mopeediklubi asja edasi arendada.
Toetuste kadudes jäi küll see projekt sinnapaika, kuid motopisikusse nakatunud patsiendid käisid koos edaspidigi. 1989a. õnnestus Igoril esimest korda reisida Skandinaaviasse.
Jörgen Mandell Soomest meenutab, et Eesti delegatsiooni toitlustamisega seoses tekkis küsimus, et mida Eestlased söövad? Keegi kogenum oli öelnud, et mine too banaani.
Jörgen imestas küll, aga tõi siiski poest suure hunniku banaane ja eestlased saidki terve õhtu söönuks. Olles käinud mõni aasta erinevatel reisidel ja üritustel Skandinaavias,
jõudis Igor koos oma kamraadidega otsusele, et ka Eestis tuleks korraldada rahvusvaheline motokokkutulek. Nii toimuski esimene Jõgevatreff aastal 1992 Peipsi ääres Rannal.
Üritus läks kokkuvõttes nii kehvasti, et see tuli korraldada ka järgmisel aastal. Iga aasta paremini, õppides vigadest ja mitte alla andes.
Mõni aasta hiljem läksid Igori ja Koidu teed küll lahku, kuid ühised sõbrad ja lapsed jäid ning suheldi edasi.
1997. aastal hiljem kohtus Igor Külliga, oma elu armastusega. Külli töötas tol hetkel Hoiupangas. Oli suvel üks parasjagu väga pingeline päev.
Külli töökaaslane ütles, et piisavalt hull päev juba, puudub veel Ellisson oma punase kiivriga. Mõni hetk hiljem astus Igor punane kiiver näpus pangakontorisse.
Mõnda aega käis Igor millegipärast üsna tihti pangas ükshaaval arveid maksmas. Iga kord ta soovis, et just Külli teda aitaks ning üks hetk võttis julguse kokku ja küsis Külli telefoninumbrit.
Numbri kirjutas ta muidugi valesti üles. Ta helistas sellele numbrile pikalt, keegi ei vastanud. Kuna oli ka puhkuste aeg ja vahetustega töö, siis ei õnnestunud tal Küllit ka pangas kohata.
Peale Rootsi Fim Rallit tuli Igor, nagu prints valgel Dnepril, lõpuks otsustaval sammul panka aru pärima, miks tema kõnedele ei vastata. Et mitte enam kõnedega jamada, küsis hoopis Külli aadressi.
Saades teada aadressi, läks Igor peale tööd Küllile külla ja avastas esikus nr 46 meeste kingad. See tegid Igori vähe murelikuks, kuni selgus, et need kuuluvad Mihklile, Külli pojale.
Nii sai alguse üle 20 aasta kestnud kooselu. Käidi koos reisimas nii mootorrataste, kui ka autodega. Ühel hetkel hakkas Igoril tervis halvenema, mistõttu tuli kuumemaid piirkondi hiljem vältida.
Aga Hispaanias, Fim Motocamp üritusel käidi aastal 2000 siiski ära.
Jõgevatreffide vahel töötas Igor põllumehena. 2000-ndetate alguses ehitas Igor enda põllu serva uue krossiraja ja puhus taas elu sisse Sadala mopeediklubile.
Taas oli võimalus Sadala lastel nii põllul kui ka krossirajal Igori hangitud krossiratastega harjutada. Krossirada on alles ja toimib siiani.
Kord oli Igor jälle minemas lint-traktoriga krossirada poleerima, kui juhtus järgmine lugu. Igor pidi oma haiguse tõttu kätega jalad sobivatele pedaalidele tõstma.
Kord aga, kui ta veel polnud jõudnud täielikult jalgu ümber tõsta, võttis lint-traktor paigalt ning arendas märkimisväärse kiiruse.
Ta tuiskas üle ettejäänud betoonplokkidest hunniku hüppega otse viljapõldu. Igor tegi loomulikult näo, et nii see oligi mõeldud.
Jõgevatreffi üritustele lisaks korraldati rahvusvahelise motoföderatsiooni üritused FIM Motocamp 2001 ja FIM Ralli aastal 2005, mida kiideti veel aastaid, kui kõige paremini korraldatud FIM ralli.
Igor töötas 5-6 aastat Kuremaa ujula juhatajana. Selle aja jooksul alustas ta seal Kuremaa ujula renoveerimisega, millega lisandusid peresaun, aurusaun, privaatsaun konverentsiruum ja palju muud.
2008a. sai Igor omale külgkorviga mootorratta Kawasaki, mis võimaldas tal veel paar aastat tsikliga sõita.
2009a tunnustati Igorit Jõgevamaa hõberistiga.
2011a. autasustati Igorit presidendi valgetähe viienda klassi ordeniga.
2012a. nimetati Jõgeva valla aukodanikuks.
2010a. aastast oli Igor täiesti ratastoolis, aga tänu Küllile ja Viktorile, kes ka aitas Igorit viimased seitse aastat, saadi hakkama.
Osaleti ka treffidel, kuigi mitte enam peakorraldaja rollis. Igor ei kaotanud huumorimeelt kuni lõpuni - alles hiljuti Külli küsis Igorilt hommikul, et kas tõuseme üles - ehk kas ta aitab Igori püsti ja veeretab ratastoolis hommikusöögile?
Igor ütles seepeale, et sa mine juba ees, ma tulen järele. See jäi kahjuks tema viimaseks naljaks.
Igori elu oli seiklus põhjagaasiga, mida pidurdas vaid raske haigus. Ta tegi ära kõik asjad, mis ette võttis isegi kui paljud teised sellesse ei uskunud.
Kui ta saaks midagi meile veel öelda, siis oleks see ilmselt aitäh Külli, aitäh lapsed Signe, Argo ja Eigo, aitäh Viktor, aitäh sõbrad vahva sõidu eest!
Palju taevaseid kilomeetreid sulle!
Valik pilte Igor Ellissonist
1924-2007
Tema põlvkonnale langesid osaks rasked sõja-aastad. Soovimata teenida kummaski võõrväes osales Vadim Teises maailmasõjas Soomepoisina ja hiljem, saatuse tahtel 20. Eesti Diviisis.
Tartu lahingutes teenis Vadim välja Raudristi. Punavõim saatis Vadimi 12 aastaks Venemaale vangilaagrisse, kuid see ei murdnud tublit eesti meest.
Naastes asus Vadim elama Pärnusse. Kuuekümnendatel liitus Vadim motomatkajatega ning oli Enn Saigi matkagruppide raudliige.
Oma Jawa 350-ga käis ta huvitavatel ja rasketel motomatkadel:
1962 Krimm
1966 Tadzhikistan
1968 Kirgiisia
1969 Kasahstan
1973 Turkmeenia, Karakumi kõrb
1975 Vladivostok, Nahodka. Matk võitis Nõukogude Liidu meistritiitli.
1976 Arhangelsk, Petsamo
1980 Novosibirsk, Altai Siberis
1983 Kogalõm, Põhja-Tjumen
1975. aastal tunnistati Vladivostoki-matk NL meistritiitli vääriliseks. Vähestel olnuks ette näidata raudrist ja NSVL meistritiitel.
Vanameistri viimaseks matkaks mootorrattasadulas jäi reis Karakumi kõrbe - 1987a. testis Saksa DV mootorrattatehas MZ oma toodangut Turkmeenias, et neid hiljem Liibüa armeele müüa.
Projektis osales peale Vadimi veel neli eestlast. Vadim annetas oma kuulsa, ehedana säilinud matka-Jawa Kurtna mootorrattamuuseumisse.
Ajaloolist tsiklit saab näha muuseumi teisel korrusel. Sellised mehed on noorema põlve motomatkajatele tubliks eeskujuks.
Kirja pannud Urmas Kauniste.
Valik pilte Vadim Palmi reisidest
1935-2003
Enn alustas motomatkamist 1957, kuuludes klubidesse Spartak ja Kalev.
Järgnevatel aastatel loodi Eesti Matkaspordi Federatsiooni juurde Auto-Mototmatkasektsioon.
Paralleelselt tegutsesid klubid Autom ja Atlas. Pisut hiljem klubi AMO.
Enn oli tegev nende kõigi tegemistes.
NL matkaspordireeglite järgi osales Enn 23 kategooriamatkal ning juhtis neist 17.
FIM Rallil osales Enn NL võistkonnas 1963 Itaalias. Itaaliasse sõideti 175cm3 Kovrovetsitel.
Kõik Ennu järgmised matkad sooritati aga 1961 Jawa 350-ga.
Eksootilisemad Ennu matkad olid Karakumis 1969, Tallinnast Vladivostokki (13000 km) 1975, Altai mäestikus 1981.
Altai matkaga saavutas Enn NL meistritiitli motomatkamises.
NL meistersportlase tiitel motomatkamises omistati Ennule 1983.
Aunimetuse Eesti meistermatkaja sai Enn 1990 aastal.
Kogu oma tegutsemise vältel osales Enn paljude motomatkaürituste organiseerimisel ja läbiviimisel.
Enn ei jäänud kõrvale ka iseseisva Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni taasloomisest ja valiti selle esimeseks mototurismikomisjoni esimeheks 1991.
Enn osales ka eestlaste esimesel matkal Nordkappi 1992.
Oma viimased motomatkad tegi Enn 90-date keskel peamiselt Põhjamaadesse ning kokkutulekutele Eestis.
Viimastel aastatel oli aga konsultandiks Saksa motomatkajatele, kes on nüüdseks teinud mitmeid eksootilisi matku (Vladivostokk, Baikal, Murmansk) Venemaale.
Enn töötas 30 aastat ENSV Riiklikus Autoinspektsioonis ja hiljem ARK-s tehnikaspetsialistina, erialalt oli ta autoinsener.
Kõik noorama põlve motomatkajad olid alati oodatud Ennu suvekodus Kolgal, ka rahvusvaheline motomatkaseltskond leidis seal alati peavarju.
Eesti motomatkajad jäävad hoidma tubli eesti mehe ja motomatkaja mälestust.
Valitud pildid Ennu albumist - matkad Altaisse, Kesk-Aasiasse ning Skandinaaviamaadesse
Pilt - Enn Saik oma kuulsa "Jawaga" 24. august 1991 Raahe, Soome. Pildistas Urmas Kauniste.